Sõrmendid on siis sisuliselt ainult tähtedele vastavad sõrmede asendid. Nende abil on võimalik moodustada sõnu ja algeliselt rääkidagi, aga see on ebamugav. Sõrmendeid kasutatakse peamiselt nimede (isiku-, firma- jt nimed) ja tähelühendite (ÜRO, USA jne) “väljahääldamiseks” ja sõnade “kirjutamiseks”, mille kohta viibe puudub.
Sõrmendades hoitakse kätt õla või näo kõrgusel õla kohal. Seda selleks, et lugeja saaks korraga jälgida nii kätt sõrmenditega kui lugeda suult. Sõrmendamisel on soovitav suuga tähed järgi teha, see aitab kõvasti kaasa. Hääldama tingimata ei pea — sest kurdid seda niikuinii ei kuule — võib lihtsalt suuga tähti jäljendada. Sõrmendite lugemisel on samuti soovitav jälgida suud, ilmet ja miimikat ning sõrmendeid siis silmanurgast. See vajab veidi harjutamist, ent nii on oluliselt lihtsam, kui üksisilmi sõrmendeid vahtida. Miimika annab sageli nii hea konteksti, et mõni tabamata jäänud sõrmend sõnast arusaamist ei sega. Sõrmendada võib nii vasaku, kui parema käega, ent loomulikult mitte läbisegi
Sõrmendid tehakse peopesaga vaataja poole. Nt täht B on avatud püstine peopesa suunaga vaataja poole. Käeselg jääb sõrmendades sõrmendaja enda poole. Kuna aga piltide joonistamisel on kunstnik pidanud esmajärjekorras edasi andma seda, mismoodi sõrmendit moodustatakse, on osa pilte valepidi — kord on vaataja poole peopesa, kord jälle käeselg. Värvisin halliks need ruudud, millel sõrmend on kujutatud vaatajapoolsena. Seega tähed A B G H K M N P R T U Ä näevad sellistena välja vaataja poolelt, C D E F I J L O Q S V W Õ Ö Ü X Y Z aga sõrmendaja poolelt.
Erinevalt originaalist, olen keeranud A ja Ä 90 kraadi päripäeva. Praktikas on peaaegu võimatu sõrmendada nii, nagu originaalil kujutatud. Kõik muud sõrmendid tehakse käe püstiasendis ja randme keeramine A ja Ä jaoks lihtsalt ei ole mugav ega praktiline. Ma pole kohanud kunagi kedagi, kes oleks A-d ja Ä-d sõrmendanud nii, nagu algsel pildil näha.
Mõne tähe juurde eraldi selgitused:
- C võib teha nii ühe kui kahe sirutatud sõrmega, pildilt see ei selgu. Oluline on, et kaks viimast sõrme oleksid kõverdatud.
- K puhul on oluline, et sõrmed jääksid nurga alla viltu, mitte otse püsti.
- L puhul võib pöidla ja nimetissõrme vahele ikkagi enamvähem L-kujulise täisnurga moodustama, ei pea olema teravnurk, nagu pildilt paistab.
- R puhul ei pea neljas sõrm tingimata viltu jääma, nagu pildil kujutatud, lihtsalt enamusel inimestel see kipub nii olema. Võib ka sirgeks ajada, kui sõrmed selleks painduvad
- V ja W tähed sellisena vaataja poole tehes on vastavalt numbrid 2 ja 3 (kuigi kolme teevad mõned ka kolme sõrme asemel kahe esimese sõrme ja pöidlaga). Numbreid tehakse käeseljaga vaataja poole.
- Õ on sisuliselt meile tuttav “hevimärk”, pöial kahe keskmise kõrverdatus sõrme peal ja nimetissõrm ja väike sõrm kõrval püst.
- Ö puhul on teine sõrm risti üle nimetissõrme või selle peal. Pöial ei pea lotendama, sellega võib kinni hoida kahte viimast, kõverdatud sõrme.
- Ü puhul on sirgena püsti ainult väike sõrm.
- Y võib teha ka püstise käega, mitte ettepoole suunatud (peopesa allpool), nagu pildi kujutatud.
- Z joonistaktakse õhus nimetissõrmega
Lisaks veel:
- Š, š, Ž ja ž jaoks moodustatakse esmalt vajalik täht, ning seejärel joonistatakse sõrmega õhku väike katus (linnukese märk).
- Mitmekordsed tähed (nt sõnades aabits, kamm, koolikott) tehakse kas tähte kaks korda sõrmendades või, sagedamini, sedasama sõrmendit hoides ning õhus veidi venitades. Käsi liigutatakse sõrmendit hoides veidi näost eemale. Seda ei tasu teha kiiresti ja see peab olema märgatav liikumine. Sentimeetrine nõks pole piisav aga samas pole mõtet ka pool meetrit vehkida. Peale sõna lõppu tuleb kästi tagasi nihutada algasendisse, eriti pikkade sõnade puhul, milles on pikki häälikuid mitu.
Sellest peaks sõrmendamise kiirkursuseks piisama. Toredat näpuväänamist!
Autor: Sven Vahar